Otse põhisisu juurde

Postitused

Käisin Närvis ära!

Oeh.
Täna oli üks nendest hommikutest, mil ma soovin, et minu ümber poleks leidnud ühte ainsatki inimest, osalt selle pärast, et kõik, mida minu kaaskondlased tegid ajas mind närvi, teisalt selle pärast, et ma olin juba ärgates nii närvis, et ma ausõna ei oleks tahtnud, et keegi minusuguse juba plahvatanud pommiga pihta saaks.
Alati ei ole kõik nii jube lihtne nagu tundub, kolistad mööda sotsiaalmeediat ringi ja näed, oi, värsked ja puhanud inimesed iga nurga peal, lapsed magavad läbi ööde, emmed käivad päeval trennis ja kokkavad kogu perele, lust ja lillepidu.
No ei ole nii!
Miks ma ei tee trenn? Sest ma olen päevastest toimetustest enamasti nii rampväsinud, et kui ma ühel heal hetkel oma kannikad kuhugi toetan, on viimane asi, millele üldse mõelda tahaksin mingisugune trenn. Kusjuures, mis on minu jaoks täielik üllatus on see, et kodused päevad kujunevad peaaegu alati veel enam koormavaks kui lapse tralliga mööda ilma ringi liikumine. Kodus ei oska ma endale kohe üldse rahu anda, oi…
Hiljutised postitused

Kõigepealt mina!

Tere taas kallid lugejad!
Küsisin siis taaskord instagrami vahendusel, mis teemal võiksin blogipostituse kirjutada, kui te ei jälgi mind instagrammis, siis seal on mu nimeks @brigitamurutar.
Mis on sellise blogipostituse inspiratsiooniks? Eks ikka oma kogemus. Kui laps sünnib perekonda, siis paratamatult suur osa "oma" aega läheb kaotsi, pigem tekib olukord, kus selle "oma"aja eest tuleb justkui võidelda iseendaga. Ma arvan, et siinkohal on paljudel emadel minuga sarnased tunded, sest lapsed on ju nii tohutult armsad, nendega tahaks veeta kogu aja ja kui nad tuduvad, siis tahaks kangesti nende järgmise toidukorra ette valmistada, riided pesta ja luua kõik kõige paremad tingimused oma lapsele. Välja minnes tahaks minna koos lapsega ujuma, kohvikusse, jalutama, üleüldse teha asju koos lapsega, mitte lapsest eraldi ja nii kulgesin mina esimesed 5 kuud jutti. Siis hakkasin ma aga märkama, et kui mõni vana tuttav helistas, et niisama juttu rääkida, ei osanud ma endast s…

Hetkes elamine

Kui tihti teie kuulete enda ümber lauseid nagu: "Ma saan poole aasta pärast 18, aga ma tahaksin juba olla täisealine!" või "Aaa, sa oled 22, ma olen 30, aga tahaksin veelkord 22 olla" või 50.juubelil "Appi, ma olen vana!". Oehh..
See kõlab nüüd nagu klišeede vanaema: vanus on kõigest number, aga seda igas mõttes. Kui inimene käitub saja kümnega nagu puberteetik, aga passist võib lugeda kahekohalist numbrit, mille esimeseks numbriks osutub juba 3, siis mis vahet seal on, et oled jõudnud ikka, kus võiksid olla omandanud hariduse, teinud mingil määral karjääri võiksid olla loonud perekonna. Kui oled peast mitte heas mõttes laps, siis mis tähtsust on numbril, millega ennast määratled? Samuti kui oled seaduse silmis "alakas", ei saa poest kätte alkoholi ja ei maksa oma hambaravi, samas oled sihikindel, põhimõttekindel ja arukas nooruk, siis mis tähtsust on sellel kas oled 14, 18, 22? Ma ütlen ausalt, et ei olegi. Mina olen 21, võin osta alkoholi, sed…

Kevad Loore-beebiga!

Täna sajab ja kui sajab, siis lausa peab blogima, õue ennast sellise ilmaga nagunii ei vea, seega hakkame peale. Ma küsisin oma instagramis, et kas järgmine blogipostitus võiks olla hetkes elamisest või kevad beebiga..võitis ülekaalukalt muidugi Loore. See on äge, et Teile, kes te minu blogi loete, meeldib lugeda beebsiga toimetamisest, sest lõppude lõpuks on see minu põhitöökoht praegusel ajal.
Loore sündis 2017 aasta sügisel, vastsündinu iga möödus vägagi kuldse sügise rüpes. Sel ajal jalutasin ma temaga hästi palju, elasin Tartus Karlovas, pärast rasedust, sünnitamist ja haiglas veedetud aega, tundsin ma pidevat rahutust ja kõndisin iga päev vähemalt 10 kilomeetrit. Aga ega ma ainult rahutuse pärast ei jalutanud, ikka ilus ja mõnus oli ka, õhuke mantel seljas, oli veel täitsa soe ja mõnus, õhk oli sügiseselt värske ja rikastav, mitte nagu suvine äikese-eelne õhulaadne toode, mis on nii paks, et takerdub kurku ja kopsu nagu ei jõuakski. Siis aga vajus talv on karguses, aga ka raskus…

Elus vastsündinuga versus elu 6-kuusega

Juhhei! Loore ongi nüüd juba pooleaastane, täiesti uskumatu! Enne vanemaks saamist ei teadnud ma suurt midagi sellest, mis vahe on vastsündinul või 6 kuud vanal lapsel, arvasin, et ju ta suht sama ole, sest ega ta ju veel ei räägi ega askelda ka pooleaastasena. Valee!!! Rumal mina.

Mõnepäevane



Pooleaastane


Vastsündinu magab sisuliselt kogu aeg, naudib rinnal tudumist, vankrit, magab kasvõi diivanil, pooleaastane tahab oma kindlat tudumiskohta, olgu selleks siis tema enda voodi, vanker või Loore puhul ka turvahäll, süles ei jää ta mingil juhul magama :D Pooleaastasel kas kujunevad või on juba kujunenud kindlad tuduajad, nendega eksimine, ajaliselt üle minemine võib tähendada väga-VÄGA kurja last. Vastsündinu vajub suhteliselt kergelt ise unne, suhteliselt kiiresti peale sündi tekib aga olukord, kus laps ei oska magama jääda või noh, on unisuse pärast pahur, aga ei jää magama. Pooleks aastaks peaks kindlasti olema välja kujunenud teatav rutiin, mis tekitab lapses juba eos arusaama, et n…

Miks blogida avameelselt?

Ma olen pärit perekonnast, kus ema on avaliku elu tegelane, lapsepõlvest meenub tihti hetki, kui koolis tuldi pärast mõnda järjekordset ema sooritust meedias kaastundlikult küsima, et kuidas see sind mõjutab või kas sul on ikka kõik hästi..minu vastus sellele, jah mul oli kõik hästi ja endiselt on. Ma olen ise läbi elanud seda, kuidas ajakirjanduses moonutatakse sinu väljaütlemisi, rebitakse kontekstist välja hetkeemotsioone ja paisatakse uues kuues järgmise teema pealkirjaks, kuigi need omavahel absoluutselt ei ühti. Ka antud blogi olen leidnud suhteliselt lambiste pealkirjade alt, aga põhjus miks mulle meeldib blogida, on see, et siin saan ma asju öelda täpselt nii nagu ma neid mõtlen, esitleda oma mõtted sellisel moel, et need ka enam-vähema moonutamata jõuaksid lugejateni.
Ma tegin mõned päevad tagasi saatusliku vea ja lugesin netikommentaare-loll otsus, aga jah. Eks ma olen ikka kursis arusaamaga, et ausalt asjadest rääkides nii nagu on, peetakse mind oma ema jälgedes käijaks. Ei…

Pärast sünnitust..

Et...eee.
Seda ei soovita ma lugeda nõrganärvilistel või inimestel, kes ei talu juttu verest ja muudest kehatoredustest, mis kaasnevad sünnitusega. Ma kavatsen olla täiesti aus ja rääkida nii nagu oli. Meeles tasub pidada, et iga läbitud katsumus rasedusel, sünnitusel ja pärast sünnitust oli kõik seda väärt!
Kui ma olin rase, siis ma ausalt öeldes väga ei mõelnud sellele, mis saab pärast sünnitust, eks ma ikka mõtlesin, et kuidas lapsega on ja mida see tähendab, kuidas lapse eest hoolitseda, nabankönti puhastada jne. Ma teadsin seda, et pärast sünnitust on keha tõenäoliselt hoopis teistsugune ja hell, võimalik et pisut katki jne, aga....
Minu jaoks tõi sünnitus täieliku eufooria, huhh! tehtud!, see aitas kõike kehaga toimuvat vaadata läbi lillede, nüüd tagasi vaadates sellele, mis enesetunne tegelikult oli ja mis kõik kehaga toimus, siis toob see tagasivaade endaga pidevalt kaasa võpatuse või külmavärinad.
Ma ei arva, et kehaga toimuv oleks olnud ainus raske osa, poole raskusest andis…